<< Февраль 2020 >>
  Пн. Вт. Ср. Чт. Пт. Сб. Вс.
>  27  28  29  30  31 1 2
> 3 4 5 6 7 8 9
> 10 11 12 13 14 15 16
> 17 18 19 20 21 22 23
> 24 25 26 27 28 29  1

Analüüsitud ajavahemiku kohtulahenditest võib esile tõsta järgnevaid aspekte.

Uudise kuupäev:
          09.03.2012
Kohtu tasand:
          Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
          Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Analüüsitud ajavahemiku kohtulahenditest võib esile tõsta järgnevaid aspekte.

Pärast uue õiguskaitsevahendi loomist tuleb riigi kõrgeimal kohtul selgitada selle kohaldamise aluseid ja tingimusi - Melnitis vs Läti. Isikul ei ole kohustust kasutada õiguskaitsevahendit olukorras, kus see on üldise iseloomuga ning puudub kohtupraktika analoogilistes asjades.

Kohtuametniku kirjal ei ole formaalse ja siduva kohtulahendi tähendust - Pashayev vs Aserbaidžaan. Kohtuametniku kiri kaebuse käiguta jätmise kohta tähendab sisuliselt seda, et puudub lahend isiku kaebuse osas.

artikkel 2 – õigus elule

-        õigus elule

Ametivõimudel on kohustus informeerida elanikkonda võimalikest ohtudest nende elule ja tervisele

Kolyadenko jt vs Venemaa, kohtuotsus 28.02.2012, avaldused nr 17423/05, 20534/05, 20678/05, 24283/05, 35673/05

Asjas on kuus avaldajat, kelle kaebus EIKile oli konventsiooni artiklite 2, 8, 13 ning 1.protokolli artikli 1 riive tuvastamiseks seoses üleujutuste mõjudega Vladivostokis 2001. a augustis. Kuivõrd 07. augustil sadas terve kuu norm vihma, siis otsustas kohalik vee-ettevõte avada veehoidlad selleks, et juhtida osa vett jõkke. Seejuures tõusis vesi üle kanalite kallaste ja ulatus kohati kuni 1,5 meetrini asulas. Kolm avaldajat olid sündmuse ajal kodudes ning pääsesid uppumisest kaaslaste abiga. Kriminaalmenetlus vee-ettevõtte direktori vastu lõpetati 2003. a jaanuaris põhjendusega, et direktor juhindus kehtivatest reeglitest siis, kui otsustas juhtida veehoidlast osa vett jõkke. Avaldajad esitasid tsiviilnõude kohaliku omavalitsuse ning vee-ettevõtte vastu, väites kahju seoses vara kahjustamisega ning mittevaralist kahju seoses üleujutusest põhjustatud kannatustega. Kohus jättis nõude rahuldamata viitega sellele, et kriminaalmenetlus vee-ettevõtte direktori vastu on lõpetatud. Lõpuks siiski määrati avaldajatele väikesed hüvitise summad kohtuvälise kokkuleppe kaudu. Asja menetlemise käigus selgus, et vee-ettevõte teavitas Vladivostoki linnavalitsust juba alates 1999. a korduvalt sellest, et kanalid vee ärajuhtimiseks veehoidlast on kohati ummistunud ning seetõttu võib vee ärajuhtimisega kaasneda üleujutus. Avaldajate põhiväide oli selles, et ametivõimude hooletuse tulemusena tekkis oht nende elule.

Kaebus artikli 2 riive osas oli vastuvõetav avaldajatelt, kes olid üleujutuse ajal kodus. Tulenevalt EIKi kohtupraktikast on artikli 2 kaitsealas ka isikud, kelle elu oli ohus seetõttu, et ametivõimud ei täitnud oma kohustust isikute elu kaitseks. Seejuures ei ole oluline, et isikule ei põhjustatud lõpp-tulemusena tervisekahjustusi. EIKi selgituse kohaselt tõusis vesi kiiresti ning isegi 1,2 m kõrgune veetase on piisav ohustamaks isikute elu.

EIK selgitab artikli 2 kaitseala seoses riigi kohustusega isikute elu kaitsel. Lepinguosalisel riigil tuleb võtta vastu seadused ning kehtestada haldusmeetmed, mis välistavad ohtlikes olukordades ohu isikute elule. Eelduslikult kehtib selline nõue ka tööstustegevuse suhtes, mis on iseenesest ohtliku iseloomuga.  Nõue kehtib nii avalik- kui eraõiguslikes suhetes. Ohtlikes valdkondades peavad meetmed sätestama tegevuslubade andmist, ettevõtte asutamist, juhtimist, turvalisuse tagamist ja kontrolli ohutusnõuete täitmise üle. EIKi kohtupraktika kohaselt on riigi kohustuse osa isikute elu kaitsel ka elanikkonna informeerimine võimalikest ohtudest ning tegevuskava tutvustamine ohu korral. Siiski ei tohi eeltoodud meetmed osutuda ebaproportsionaalseks ning riigil on avar hindamisruum konkreetsete meetmete valikul.

EIK tuvastas käesolevas asjas, et ametivõimud ei teavitanud kohalikke elanikke sellest, et nad elavad võimaliku üleujutuse ohupiirkonnas. Samuti ei astunud ametivõimud samme kanalite puhastamiseks selleks, et tagada vee ärajuhtimine ilma üleujutuse ohuta.

Artikli 2 riive menetluslikust aspektist oli selles, et ametivõimude tähelepanu oli suunatud vee ärajuhtimise otsuse uurimisele ning mitte põhjuste ja süüdlaste tuvastamisele seoses veekanalite puuduliku olukorraga.

Artikli 8 ja 1.protokolli artikli 1 riive oli asjas seetõttu, et ametivõimud ei astunud vajalikke samme avaldajate eraelu ja omandi kaitseks.

Kuid asjas ei olnud artikli 13 riivet. Avaldajatel oli võimalik esitada kaebus kohtusse hüvitise saamiseks ja seda võimalust nad ka kasutasid. EIK selgitab põhimõtet, et isikule mittesoovitav tulemus kohtus ei tähenda seda, et tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on rikutud.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK summad 10 000 ja 20 000 eurot sõltuvalt sellest, kas avaldaja oli üleujutuse ajal kodus.

----------

artikkel 3 – piinamise keelamine

-        ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine

Haigestumine kinnipidamisasutuses ei ole iseenesest piisav alus artikli 3 riive tuvastamiseks

Dmitriy Sazonov vs Venemaa, kohtuotsus 01.03.2012, avaldus nr 30268/03

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 3 riive tuvastamiseks kahes aspektis: vangistustingimused ning kohase arstiabi mittevõimaldamine (avaldaja haigestus kinnipidamisasutuses tuberkuloosi).

Viidetega kohtulahenditele märgib EIK, et on varasemalt korduvalt tuvastanud artikli 3 riive sama kinnipidamisasutuse suhtes ning samal ajavahemikul erinevates individuaalkaebustes – seoses ebapiisava isikliku ruumiga. Ka prokurör möönis avaldajale saadetud kirjas kinnipidamisasutuse ülerahvastatust. Asja materjalide kohaselt oli avaldaja isiklik ruum kambris alla 1 m² viie aasta kestel. EIKi kohtupraktika kohaselt on isiklik ruum suurusega alla 3 m² piisav iseseisev alus artikli 3 riive tuvastamiseks – nii ka siin kaasuses.

EIK tunnistas mitte-vastuvõetavaks avaldaja kaebuse selles, et ta haigestus tuberkuloosi ning talle ei võimaldatud kohast arstiabi. EIK selgitab, et tema kohtupraktika kohaselt on küll kahetsusväärne see, kui isik haigestub kinnipidamisasutuses, kuid see asjaolu iseenesest ei ole piisav ebainimliku kohtlemise tuvastamiseks. Avaldaja ei väitnud, et talle ei kohaldatud ravi või see oli ebapiisav.

Avaldaja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet.

----------

EIKil ei ole võimalik anda täpset ja lõplikku määratlust isikliku ruumi minimaalse suuruse kohta kinnipidamisasutuses

Samaras jt vs Kreeka, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 11463/09

Asjas on 12 avaldajat, kes olid kinnipeetavad Ioannina vanglas ajavahemikus kümnest kuust nelja aastani. Nende kaebuse kohaselt hoiti neid ülerahvastatud kambrites, kus nad pidid iga päev kuni 18 tundi viibima oma voodis.

EIK selgitab artikli 3 kaitseala seoses kinnipeetavale võimaldatava isikliku ruumiga. EIKil ei ole võimalik anda täpset ja lõplikku määratlust kinnipeetavale nõutava isikliku ruumi suuruse kohta. Suurus sõltub konkreetsetest asjaoludest, sh kinnipidamise kestusest, kehaliste harjutuste võimalusest ning isiku füüsilisest ja vaimsest seisundist. EIK osundab kohtuasjadele, milles isikliku ruumi suurus oli iseenesest piisav alus artikli 3 riive tuvastamiseks. Sellistes asjades oli isikliku ruumi suurus alla 3 m². Asjades, kus ülerahvastatus ei põhjusta iseenesest artikli 3 riivet, hindab EIK lisaks isikliku ruumi suurusele ka selliseid asjaolusid nagu tualettide privaatse kasutamise võimalus, ventilatsiooni olemasolu, loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs kambrisse, kambri temperatuur ning hügieenivahendite olemasolu.

Käesolevas asjas oli avaldajatele võimaldatud isiklik ruum väiksem kui 1 m². EIK osundas, et ka vangla arst oli pöördunud vangla ülema poole märgukirjaga, et selline olukord võib põhjustada kinnipeetavatele psüühilisi häireid.

Eeltoodu oli piisav artikli 3 riive tuvastamiseks. Sõltuvalt kinnipidamise kestusest määras EIK avaldajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad 7 000 kuni 15 000 eurot.

----------

artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – tsiviilasjad

-        õiglane menetlus

Kohus peab kontrollima isiku kohtuistungilt puudumise põhjuseid

Korduv rikkumine Venemaa suhtes:

Kolegovy vs Venemaa, kohtuotsus 01.03.2012, avaldus nr 15226/05

EIK kordas kohtulahendis põhimõtet, et õiglase õigusemõistmise riive on siis, kui isikul ei ole võimalik ringkonnakohtu kohtuistungil osaleda seetõttu, et teda ei ole kohtuistungi toimumisest nõuetekohaselt teavitatud. EIK on korduvalt Venemaa suhtes tuvastanud artikli 6 lg 1 riive seetõttu, et isikule küll saadeti kohtukutse, kuid puudus informatsioon selle kättesaamise kohta. Ringkonnakohus ei kontrollinud avaldaja istungilt puudumise põhjuseid. Teine menetlusosaline osales istungil ning sai seetõttu esitada oma argumendid.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 800 eurot.

----------

-        juurdepääsuõigus kohtule

Kohtuametniku kirjal ei ole formaalse ja siduva kohtulahendi tähendust

Pashayev vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 36084/06

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 riive tuvastamiseks kahes aspektis. Esiteks avaldaja poolt vangistustingimuste peale esitatud kaebuse kohtulik arutamine ilma tema kohalolekuta. Teiseks jõustunud kohtuotsuse peale uue rakendusseaduse alusel esitatud kaebuse läbivaatamata jätmine. Avaldaja suhtes jõustus kohtuotsus (millega talle esialgselt määrati surmanuhtlus) 1991. a. 2000. a vastuvõetud nn üleminekuseaduse alusel anti nendele isikutele, kelle üle toimus kohtupidamine eelmise kriminaalprotsessi koodeksi alusel, võimalus esitada apellatsioon jõustunud kohtuotsuse peale. Avaldaja esitaski sellise apellatsiooni Ülemkohtule, millele reageeris kohtuametnik kirjaga, kus suunas avaldajat esitama kaebust otse esimese astme kohtule. Ülemkohus ei teinud formaalset määrust apellatsiooni menetlemisest keeldumise kohta.

EIK selgitab artikli 6 lg 1 kaitseala vangistustingimuste peale esitatud kaebuste läbivaatamisel ja teeb viited kohtulahenditele. Lepinguosalistel riikidel on pädevus valida meetmeid õiglase õigusemõistmise tagamiseks, kuid need peavad sisaldama tsiviilasjades võimalust oma kohtuasjas argumentide tõhusaks esitamiseks kohtule ning ei tohi asetada isikut halvemasse olukorda võrreldes vastaspoolega. Konventsioonist ei tulene õigust tsiviilasjade läbivaatamisel isiklikuks osalemiseks, kuid isiku puudumist tuleb tasakaalustada asjakohaste meetmetega.

EIKi kohtupraktika kohaselt on artikli 6 lg 1 riive asjades, kus isik kaebas vangistustingimuste peale ning tal ei olnud võimalik isiklikult kohtuistungil osaleda. Seda põhjusel, et kohtuasja lahendamisel on oluline osa isiku isiklikel ja vahetutel läbielamistel.

Käesolevas asjas ei selgitanud kohtud seda, miks nad ei kutsunud avaldajat kohtuistungile. Vastuseta jäi ka keeldumine kutsuda istungile tunnistajatena endised kambrikaaslased. Kuivõrd avaldaja kaebas arstiabi puudulikkuse üle, siis oli tema läbielamiste isiklik ja vahetu kirjeldamine kohtule osaks tõhusast võimalusest enda asja esitamisel. EIK märkis, et kohus oleks pidanud vajadusel korraldama asja läbivaatamise kinnipidamisasutuses. Seetõttu oli asjas artikli 6 lg 1 riive.

Kohtule juurdepääsuõiguse riive oli seoses apellatsiooni läbivaatamata jätmisega Ülemkohtus. Valitsuse arvates oli kohtuametniku kirjalik vastus nn lõplik otsus avaldaja taotluse osas. EIK rõhutab, et kohtuametniku kirjal ei ole kohtu formaalse ja siduva lahendi tähendust. Seetõttu puudus formaalne õiguslik otsus avaldaja apellatsiooni kohta üleminekuseaduse tähenduses. Ka keeldumine määrusega asja menetleda oleks selliseks otsuseks. Niisiis tuvastas EIK artikli 6 lg  riive.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 800 eurot.

----------

artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – kriminaal- ja haldusasjad

-        menetluse ebamõistlik kestus

C. vs Iirimaa, kohtuotsus 01.03.2012, avaldus nr 24643/08

Kaebus EIKile oli ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks kriminaalmenetluses. Avaldaja oli kooliõpetaja, kelle esitati süüdistus viie õpilase seksuaalses ahistamises. Menetluse kestus oli 11 aastat ja 4 kuud. EIK tuvastas lakooniliselt artikli 6 lg 1 riive, avaldaja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet.

----------

artikkel 35 – EIKile esitatava avalduse vastuvõetavuse kriteeriumidest, sh siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisest

Pärast uue õiguskaitsevahendi loomist tuleb riigi kõrgeimal kohtul selgitada selle kohaldamise aluseid ja tingimusi

Melnitis vs Läti, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 30779/05

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 3 riive tuvastamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Valmiera vanglas viie kuu kestel. Avaldajale ei antud hügieenitarbeid, sh seepi, tualettpaberit, hambaharja ja – pastat. Tualetti pidi ta kasutama kaaskinnipeetavate nähes. Seetõttu tundis avaldaja ennast pidevalt räpasena. Vangla administratsioonilt saadud informatsiooni kohaselt puudusid vanglal rahalised vahendid hügieenitarvete hankimiseks.

Valitsuse vastuväite kohaselt ei ammendanud avaldaja siseriiklikke õiguskaitsevahendeid. 2004. a asutati Lätis halduskohtud, kelle pädevuses on avaliku võimu kandjate õigusaktide või tegevuse seaduspärasuse hindamine, sh vangistustingimuste peale esitatud kaebuste lahendamine. Valitsus osundas Läti Ülemkohtu 15.06.2006 otsusele Stamers asjas, kus tunnistati halduskohtu pädevust lahendada kaebusi vangistustingimuste peale. Sellega muutis Ülemkohus varasemat kohtupraktikat, mille kohaselt vangistustingimuste peale tuli esitada kaebus prokurörile. EIK märkis, et kahetsusväärselt ei edastanud valitsus Ülemkohtu 15.06.2006 otsust. Samuti ei edastatud EIKile informatsiooni vastava asja menetlustulemuse kohta, sest Ülemkohtu otsusega saadeti asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

EIK selgitab siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise hindamise metoodikat, mis seisneb tõendamiskoormuse jaotuses riigi ja avaldaja vahel. Kui riik väidab siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamist, siis tuleb tal näidata sellise õiguskaitsevahendi teoreetilist ja praktilist kättesaadavust. Samuti seda, miks isikul olnuks mõistlikud eduväljavaated. Kui valitsus on sellise informatsiooni edastanud, tuleb isikul tõendada, et ta tegelikult oli need õiguskaitsevahendid ammendanud, või et need ei ole tegelikult tõhusad või on erilised asjaolud, miks need ei ole just tema asjas tõhusad või miks tal ei tulnud neid kasutada.

Kaebustes vangistustingimuste peale on võimalikud kahesugused õiguskaitsevahendid: need, mis tagavad tingimuste parandamist või juhul kui isikut ei hoita enam ebainimlikes tingimustes või ta on vabanenud, siis hüvitise saamist.

Käesolevas asjas märkis EIK, et Lätis jõustus 2004 uus haldusmenetluse seadus, mis andis halduskohtutele pädevuse lahendada kaebusi vangistustingimuste peale. Paralleelselt eksisteeris õigusnorm, mille kohaselt järelevalvet vanglate üle teostas prokuratuur. Seadusemuudatusega ei selgitatud nende õiguskaitsevahendite ulatust. Puudus ka selge kohtupraktika, kellel on pädevus lahendada kaebusi vangistustingimuste peale.

Pärast uue õiguskaitsevahendi loomist on oluline roll riigi kõrgeima kohtu praktikal, millega tühistatakse vastuolulised madalama astme kohtute otsused. Kui aga tegemist on üldise iseloomuga ning mitte konkreetsel eesmärgil loodud õiguskaitsevahendiga, siis kujunevad õiguskaitsevahendi ulatus ja kohaldamise alused kohtupraktika käigus. Sellises olukorras tuleb valitsusel esitada näiteid kohtupraktikast, kus mingit õiguskaitsevahendit on kasutatud. Käesolevas asjas märkis EIK, et Läti Ülemkohtu 15.06.2006 lahendis anti vangistustingimuste peale esitatud kaebuse läbivaatamise kriteeriumina „olulise riive“ põhimõte. Selle kohaldamiseks aga puudus praktika ning seetõttu asus EIK seisukohale, et õiguskaitsevahend pöördumiseks halduskohtusse kaebusega vangistustingimuste vastu ei olnud avaldajale kõnealusel ajal kättesaadav ja selge.

Kaebuse sisu osas viitab EIK kohtupraktikale ning selgitab järgmisi põhimõtteid. Artikli 3 riivet võib tõendada ka vaidlustamata faktidest tulenevate loogiliste järeldustega. Isiku viibimine kinnipidamisasutuses toob alati kaasa teatud kannatusi, kuid nende määr ei tohi ületada kinnipidamise „praktilistest“ vajadustest tulenevaid kannatusi ja stressi. Vangistustingimuste hindamisel võib lähtuda ka erinevate tingimuste mõjust kogumis. Varasemalt on EIK leidnud, et piisavas koguses hügieenitarvete puudumine võib tõstatada küsimuse artikli 3 riivest.

Käesolevas asjas oli kambris tualeti mitteeraldatus tõendatud sellega, et EIKil olemasoleva informatsiooni kohaselt rahvusvahelistest raportitest vangistustingimuste kohta Lätis oli selline olukord tavaline. Valitsus ei tõendanud vastupidist. Ametivõimud keeldusid avaldajale andmast hügieenitarbeid ja seetõttu pidi ta tundma alandust, alaväärsust ja täielikku sõltuvust. Kuigi ametivõimudel puudus soov avaldaja alandamiseks, ei välista see artikli 3 riive tuvastamist.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 000 eurot.

----------

artikkel 41 – õiglase hüvitise küsimused

Mittevaralise kahju hüvitis Tśetśeenias õigusväliselt tapetud isiku vanemale on jätkuvalt 60 000 eurot

Korduv rikkumine Venemaa suhtes:

Edilova vs Venemaa, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 14662/07

Avaldaja poeg viidi vene keelt kõnelevate sõjaväelaste poolt Tśetśeenias asuvast Goyty külast päeval minema ning emal puudub tema kohta informatsioon järgnenud 10 aasta kestel. Venemaa ametivõimud eitasid seotust toimunuga. Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artiklite 2 (menetluslik ja sisuline aspekt), 3 (avaldaja enda kannatused), 5 ning 13 riive tuvastamiseks.

EIK ei pidanud usutavaks valitsuse eitust ametivõimude seotuse kohta toimunuga. Seda ennekõike põhjusel, et autoga läbi kontrollpunktide liikuvad meestegrupid on ametivõimudega seotud. EIK osundab, et Tśetśeenias tähendab isiku kaasaviimise eitamine julgeolekujõudude poolt automaatselt eluohtlikku olukorda. Kuivõrd valitsus ei esitanud mingisugust informatsiooni avaldaja pojaga toimunu kohta ning samas tulenes asjaoludest kogumis ametivõimude poolt avaldaja poja kaasavõtmine, luges EIK avaldaja poja surnuks Venemaa julgeolekujõudude tegevuse tulemusena. Seetõttu oli asjas artikli 2 riive sisulisest aspektist.

Artikli 2 riive menetluslikust aspektist oli seoses mitmete minetustega uurimise läbiviimisel. EIK osundas järgnevale: uurimise algatamine 3-kuulise viivitusega, tunnistajate ülekuulamine 2-aastase viivitusega, kontrollpunktides viibinud valvurite ülekuulamata jätmine.

Artikli 3 riive oli seoses avaldaja pikaajalise teadmatusega pojaga toimunu kohta. Vaatamata oma pingutustele saada asjas selgust ei saanud avaldaja asjakohaseid selgitusi.

Lisaks eelnevalt tuvastas EIK artikli 5 riive seoses avaldaja poja õigusvastase kinnipidamisega ning artikli 13 riive seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega oma õiguste kaitsel.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 60 000 eurot.

----------

Tśetśeenias õigusväliselt tapetud isiku kuuele lähisugulasele määratud mittevaralise kahju hüvitis on kokku 60 000 eurot

Khamzatov jt vs Venemaa, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 31682/07

Asjas on 6 avaldajat, kelle kaebus EIKile oli artikli 2 riive tuvastamiseks sisulises ja menetluslikus aspektis seoses nende lähisugulase (vastavalt poeg, abikaasa, isa ja vend) tapmisega Venemaa julgeolekujõudude poolt auto tulistamisel raskerelvadest. Venemaa valitsuse väite kohaselt tulistasid sõjaväelased enesekaitseks, sest avaldajate lähisugulane ja keegi teine isik tulistasid neid autost. Samas puudus asjas informatsioon autost relvade või laskemoona leidmise kohta.

EIK selgitab 6-kuulise kaebetähtaja arvestamise aluseid surmajuhtumitega seotud kaebuste korral. Juhul kui isiku surm on ajaliselt teada, siis tuleb asjast puudutatud isikutel hoolsalt jälgida uurimise käiku või veenduda selle puudustes. Kui isikule selgub või oleks pidanud selguma, et tal ei ole enam tõhusaid õiguskaitsevahendeid, tuleb kaebus EIKile esitada mõistliku aja jooksul.

EIKi arvates ei olnud valitsuse versioon usutav. Seda enam, et sõjaväelased ei tegutsenud avaldaja kinnipidamise eesmärgil, sest pärast tulistamise lõppemist nad lahkusid koheselt sündmuskohalt. Valitsus ei näidanud jõu kasutamise vajalikkust ning ei esitanud ka uurimistoimikut täies mahus. EIKi arvates puudus seetõttu informatsioon, mis lubas järeldada kasutatud jõu proportsionaalset iseloomu.

Seega tuvastas EIK artikli 2 riive nii sisulises kui menetluslikus aspektis.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kokku 60 000 eurot – vanematele ühiselt 20 000 eurot, lesele ja lapsele ühiselt 30 000 eurot ning kummalegi vennale 5 000 eurot.

----------

artikkel 46 – EIKi otsuste siduva jõu ja täitmise küsimused

Bulgaarias on süsteemne probleem kinnistute tagastamise otsuste täitmisega

Mutishev jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 28.02.2012 (õiglane hüvitis), avaldus nr 18967/03

Asjas oli sisuline EIKi kohtuotsus 03.12.2009, milles Kohus tuvastas 1.protokolli artikli 1 riive põhjusel, et Bulgaaria ametivõimud ei täitnud 2002. a kohtuotsust, millega tunnustati avaldajate omandiõigust enam kui 100 hektari suurusele kinnistule. Kõnealune kinnistu sundvõõrandati sotsialismiperioodil ning eelnevalt oli see kuulunud avaldajate õiguseellasele. Sisulises kohtuotsuses lükkas EIK hüvitise lahendamise küsimuse edasi.

Vahepealsel ajal teavitas valitsus EIKi, et ametivõimud on alustanud kinnistute tagastamise menetlust ning avaldajatel tuleb astuda vajalikud sammud kannete tegemiseks. Avaldajad olid selleks valmis ning EIK ei näinud põhjust kahelda valitsuse valmisolekus EIKi sisuline kohtuotsus täita. Siiski märkis EIK, et juhul kui valitsus ei täida jõustunud siseriiklikku kohtuotsust kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest, tuleb avaldajatele määrata varalise kahju hüvitamiseks 553 000 eurot. EIK ei selgita selle summa arvutamise aluseid ning piirdub selgitusega, et on sellisele järeldusele jõudnud tal olemasoleva informatsiooni alusel.

Konventsiooni artikli 46 alusel märgib Kohus, et tema menetluses on mitmeid analoogilise sisuga kaebusi ning seetõttu on tegemist süsteemse probleemiga Bulgaarias. EIK osundab üldise iseloomuga meetmetele, mis on kohtuotsuse täitmise osaks – esiteks, tähtaegade kehtestamine põllumajandusmaa tagastamise jõustunud kohtuotsuste täitmiseks ning teiseks, tähtaegade ületamise korral hüvitise saamise võimaluse loomine.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK igale avaldajale 1000 eurot.

----------

EIK võib riive tuvastamisel piirduda osutamisega varasematele lahenditele analoogilistes asjades sama riigi suhtes ning sisulisi põhjendusi mitte esitada

Mehmet Emin Simsek vs Türgi, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 5488/05

Avaldaja on islami vaimulik, kes peeti kinni 2000. a seoses kahtlustusega kuulumises ebaseaduslikku organisatsiooni (Hizbullah). Samal aastal vabastas usuasjade direktoraat ta imaami ametikohalt sobimatuse tõttu. Tema kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 riive tuvastamiseks põhjusel, et menetluses Ülemkohtus ei antud talle enne istungi toimumist koopiat riigi esindaja seisukohtadest.

EIK piirdus märkusega, et on analoogilistel asjaoludel tuvastanud korduvalt rikkumisi Türgi suhtes ja tal ei ole alust oma seisukohta muuta.

----------

Esimene protokoll artikkel 3 – õigus vabadele valimistele

-        õigus valimistel kandideerida

Otsus kandidaadi eemaldamiseks valimisnimekirjast ei tohi olla ilmselgelt meelevaldne

Atakishi vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 28.02.2012, avaldus nr 18469/06

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni 1.protokolli artikli 3 riive tuvastamiseks. Avaldaja kõrvaldati kandidaatide nimekirjast põhjendusega, et ta on pakkunud valijatele raha enda poolt hääletamiseks, solvanud oma vastaskandidaate ning seganud viimaste kohtumisi valijatega.

EIKi õiguskäsitlus on 26.07.2011 otsuses Orujov vs Aserbaidžaan Kuigi EIKi pädevus sekkuda riikide hindamisruumi valimisõiguse valdkonnas on piiratud, on EIKil siiski võimalus tuvastada, kas kandidaadi eemaldamine nimekirjast oli õiglane ning talle tagati tõhus menetlus enda õiguste kaitseks. Samuti on EIKi pädevuses tuvastada, kas siseriiklikud otsused on proportsionaalsed ning ei ole meelevaldsed.

Käesolevas asjas eemaldati avaldaja kandidaatide nimekirjast kahel alusel. Esiteks ühe isiku kirjalik väide, et ta oli saanud avaldajalt raha tema poolt hääletamiseks. Kuid seda isikut ei kuulatud üle ei valimiskomisjonis ega kohtus. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta, et vastav isik oli mitmel korral kirjalikes avaldustes taganenud varasematest väidetest. Seetõttu oli avaldaja eemaldamine vastaval alusel nimekirjast meelevaldne, sest kohtud ei kõrvaldanud mõistlikke kahtlusi isiku ütluste osas.

Samuti oli meelevaldne nimekirjast kõrvaldamine väitega, et avaldaja on seganud vastaskandidaatide kampaaniat. Väited tuginesid erinevate isikute üldsõnalistele väidetele, mida sisuliselt kohtus ei analüüsitud ning avaldajale ei antud piisavalt aega nendele vastuvaidlemiseks. Kuivõrd avaldaja eemaldati nimekirjast seitse päeva enne 2005. a parlamendivalimisi, siis puudus tal tõhus menetlus enda kaitseks.

Eeltoodud kogumis oli asjas 1.protokolli artikli 3 riive. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot.

 

Автор: Руководитель Центра от 11.03.2012





  

 

CMS Status-X